(1901-1980)

TALLINN, EESTI

Aino Bach oli ja on siiani üks tuntumaid naisgraafikuid Eesti kunstis.

Ta töötas oforditehnikates (kuivnõel, akvatinta) ning monotoopias. Tegeles raamatute illustreerimise ja plakatikunstiga.

Ta õppis Narva Kunsti- ja Tööstuskoolis (1907-1915), seejärel Omski Kunsti- ja Tööstusinstituudis (1920ndate alguses) ning hiljem Tartu Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas“ (1924-1935), kus tema õpetajateks olid Nikolai Triik ja Ado Vabbe.

Ta elas Tallinnas, kuid Teise maailmasõja ajal evakueeriti Jaroslavli, Venemaale. Ta oli abielus tuntud eesti kunstniku ja oma koolikaaslase Kaarel Liimandiga (1906-1941). 1930. aastate lõpus mainiti Aino Bachi nime Eesti parimate kunstnike seas. Tema loominguline stiil oli vastuvõetav nii kriitikutele kui ka Nõukogude ametnikele ning tema töid ostis ka Eesti Kultuurkapital.

Alates 1940ndatest osales Aino Bach näitustel Nõukogude Eestis, samuti Riias, Kaunases, Roomas, Budapestis ja Antwerpenis. Ise ei saanud ta alati kohal olla, kuid tema tööd olid seal esindatud.

LINGID

https://digikogu.ekm.ee/authors/author_id-439

TÖÖD ON ESINDATUD

Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, Eesti
Tartu Kunstimuuseum, Eesti
A. S. Puškini nimeline Riiklik Kunstimuuseum, Moskva
Euroopa erakollektsioonid

KUNSTNIKU HÄÄL

(Aino Bachi mälestustest)

Aino Bach rääkis, kui raske on tal uut portreed alustada, rikkuda puhast vask- või tsinkplaati. Ta kirjutas:

„Kui ma leian õige joone, tunnen ma erilist sisemist vaikust ja rahu. Midagi sarnast kogesin juba lapsena, kui vaatasin lumesadu. Valge lumi, nagu lõputu muinasjutt... See igatsus jääb. Linnas on alati igatsus valge lume ja vaikuse järele. Unistan, et kunagi teen sellise pildi – naine istub akna all, akna taga langeb lumi suurte valgete helvestena. Seal pole midagi muud. Ainult vaikus.“