Elab ja töötab Berliinis alates 2023. aastast.

Alexandre Levi on Prantsuse visuaalkunstnik, kelle looming uurib intiimsuse, identiteedi ja kollektiivse mälu piire. Ta töötab fotograafia, joonistuse ja risograafia valdkonnas, keskendudes kehaliste jälgedele, nähtavuse ja privaatsuse pingele ning argikeskkondade emotsionaalsele resonantsile.

HARIDUS

2010 — Mood ja disain, IFM (Institut Français de la Mode), Pariis, Prantsusmaa

2009 — Magistrikraad inseneriteaduses, ECL (École Centrale de Lyon), Lyon, Prantsusmaa

LINGID

instagram.com/alexparistokyo

PROJEKTID, NÄITUSED, RESIDENTUURID

Isikunäitused (valik):

2024 — Belong to the Night, erstererster galerii, Berliin

2023 — Create a Meaningful Art of Living, Mesa 312 Culture Lab Gallery, Bangkok

Ühisnäitused (valik):

2025 — Primal Matter 4.0, The Knast, Berliin

2025 — Berlin–Sydney, Local Edition, Sydney

2025 — Rainbow Pride Queer Exhibition, Tokyo

2025 — Lite Hause, Berliin

2024 — Belong to the Night, Design Festa, Tokyo

2024 — RED, The Ballery, Berliin

2024 — Art Pick Call, digitaalnäitus, Korea

KUNSTNIKU HÄÄL

Mind köidavad asjad, mida sageli ei märgata — tekstuurid, killud, vaiksed žestid. Minu töö saab alguse fotograafiast ja joonistamisest — igaüks neist pakub erineva viisi maailma tajumiseks.

Kasutan fotograafiat ja risograafiat, et luua emotsionaalseid maastikke — kihilisi, taktiilseid ja väljenduslikke ruume. Need pildid kannavad endas tekstuuri, rütmi ja toorest kohalolekut. Luban ebatäiusel esile tõusta, et tuua esile sügavam ehtsuse tunne.

Minu joonistused on intiimsemad ja kehaga seotud. Uurin fragmenteeritud keha- ja nahavorme. Need teosed loovad pehme pinge, kutsudes ligi ilma täielikult avanemata. Joonistamine aitab mul aeglustada ja jääda sellesse sisemisse ruumi, kus emotsioon muutub vormiks.

Töötan seeriate kaupa, mida nimetan „kollektsioonideks“ — igaüks neist uurib mälu, intiimsuse ja muutumise teemasid. Kogun tekstuure linnast ja loodusest ning teen portreesid vahepealsetest hetkedest. Kihtide lisamise ja ümbertöötlemise kaudu lasen piltidel üksteisega rääkida. Tulemuseks ei ole kindel tõde, vaid arenev emotsionaalse ja ruumilise mälu arhiiv.

Risograafia pakub mulle köitvat visuaalset vahetust — selle teralisus, värvinihkumised ja energia seovad graafilise kultuuriga. Ma raamistan selle ümber kaasaegse kunsti konteksti, kus argipäev muutub eriliseks. Lõpuks tahan, et vaataja tunneks lähedust — aimates seda, mis on peidetud pinna all.